“Digitaalne tööprotsess edendab inimkeskset disaini”

Gael, kas sa disainisid uue ideeauto täiesti digitaalselt ilma ühtegi savimudelit kasutamata?
Peaaegu, igatahes oli selline kavatsus. Aga siiski on alati hea näha autot elusuuruses enne, kui see valmis ehitatakse. Savimudel aitab kontrollida, kas auto proportsioonid on õiged. Näiteks Audi skysphere concept’i^* puhul tundus meile, et see paistab natuke liiga madal, kui hindasime seda virtuaalreaalsuses (VR). Seetõttu otsustasimegi olemasolevad andmed vormida Ingolstadtis savimudeliks, et Marc Lichte saaks disaini hinnata. Ta andis meile tagasiside ja otsustasimegi sõitjate peade kohale natuke ruumi lisada, et disain saaks parem. Siiski tuleb täpsustada, et proportsioonide hindamine oligi ainus asi, milleks me seda ühte savimudelit vajasime. Auto kerejoonte paika saamiseks ei ole käelist tööd tehtud. Kogu disain sai välja arendatud digitaalselt.

Kas virtuaalne disainiprotsess ongi meie digitaalses maailmas igati loogiline disainievolutsioon?
Pole kahtlustki, et just nii see peaks tulevikus käima. Ajaline ja rahaline võit on ühemõtteline. Täiendav eelis, näiteks töötades sellises satelliitstuudios nagu meie oma Malibus, on võimalus koguneda digitaalmudeli ümber koos Marc Lichte’ga, kuigi meid eraldab tegelikkuses kümneid tuhandeid kilomeetreid. Ainuüksi see tähendab digitaalse disainiprotsessi puhul meeletut eelist. Meil pole enam vaja mudelit siin, Ameerikas, valmis ehitada ja seda siis Ingolstadti hindamiseks saata. Kõik saab toimuda veebi kaudu hetkeliselt.

Digitaliseerimise järgmine eelis on see, et keegi töötab projekti kallal pidevalt: meie töötame siis, kui Californias on päev, saadame andmed edasi Ingolstadti, kus neid hinnatakse, esitletakse või täiendatakse sel ajal kui meil on öö. Kui meie Californias ärkame, on meil olemas vastused või tagasiside. See on õige lahendus: see säästab eelarvet ja aega.

Palun selgita, kuidas digitaalne disainiprotsess käib.
Tavaliselt alustame vanamoodsal viisil joonistatud eskiisidest, kuid see osa tööprotsessist on tänapäeval ülilühike. Ma pakun, et paar päeva. Seejärel viimegi kavandid üle uutesse digitööriistadesse, mis võimaldavad visiooniga edasi töötada 3D-s. Pärast mõnepäevast koostööd meie andekate 3D-operaatoritega saame pähe panna VR-prillid ja arutleda Marc’iga keremahtude ja proportsioonide üle. Mulle meeldib eriti tõik, et noorte disainerite jaoks käib 3D-s visandamine täiesti loomulikult. On tore näha, kuidas nad uued tööriistad ära õpivad ja end kohe nende abil väljendada oskavad.

Millised on digitaalse disainimise suurimad erinevused võrreldes traditsioonilise disainiprotsessiga?
Öeldes, et erinevusi pole, oleks teatav liialdus. Käsitsi kujustamine on ikkagi kunstihõnguline tegevus, me oleme oma savivormijaid alati skulptoriteks pidanud. Nendega koos savimudeli kallal töötades tunned ka ennast natuke nagu kunstnikuna. Siiski oleme tänaseks jõudnud uude ajastusse ja saame tõdeda, et ka digitaalne töö võib olla kunstiline. Saades digitaalse kujuloome alal üha osavamaks, tajume üha rohkem kunstilise tunnetuse tagasitulekut.

Isiklikult pelgasin pisut, et digitaalsele tööviisile üle minnes see tunnetus kaob, kuid nüüd mõistan, et see on endiselt alles, mis omakorda on rahustav. Meil pole täna enam saviseid küünealuseid, kuid samas pole me unustanud naudingut, mida pakub disainile kuju andmine.

Audide disainis on proportsioonid väga olulised. Kas disainerina peate ise midagi teisiti tegema, et hinnata proportsioone ainult virtuaalreaalsuse abil?

See tähendas tõesti teatavat õppimiskõverat ja ausalt öeldes käis see alguses üpriski raskelt. Pidime sukelduma virtuaalmaailma, et hinnata proportsioone, mis tundus meie jaoks alguses täiesti võõras. Ja nagu sellest olnuks veel vähe, siis esimesed VR-prillid olid päris madala resolutsiooniga. Ajapikku muutusid tööriistad paremaks ja me ise õppisime neid paremini kasutama. See vahest oligi tähtsaim hüpe, mille pidime digimaailma minekuks tegema: õppida kasutama uut tööriista.

Kas disaineri jaoks on oluline võimalus oma disaini katsuda?
Kindlasti. Lõppude lõpuks loome materiaalseid esemeid. Ühel päeval seisab see sinu ees ja miski ei asenda disaini nägemist elusuuruses. See on eelkõige oluline tootmisse minevate autode puhul, mille juures disainerid ja insenerid vaidlevad üksikute millimeetrite üle. Ma kahtlen, kas seda viimast sammu disaini kujunemisel saab millegagi asendada. Meie jaoks on see endiselt maagiline: näha tegelikkuses seda, mille oled loonud.

Millised probleemid tõstatusid seda ideeautot virtuaalselt disainides?
Tervikuna käis see üsna sujuvalt. Oli vaid paar väikest nüanssi. Näiteks soovisime, et Audi skysphere¹ tagakaitseraua serv oleks selgesti nähtav. VR-is tundus see korras, kuid valmis toodetuna paistis see detail natuke lame. Sedasi võib juhtuda, aga see pole suur mure. Lõppude lõpuks me endiselt õpime nendest kogemusest. Iga kord, kui loome uue andmehulga, saame sarnastest pisivigadest õppida ja reguleerida oma protsesse vastavalt.

Kas autode disainimine vaid digitaalselt on sobilik pelgalt ideeautode puhul või ka seeriatoodangu puhul?
Digitaalne protsess sobib mõlemile. Seeriatootmisautode puhul kulutame savimudelitele rohkem aega, sest nende arendamine hõlmab keerulisi teostatavuse ja masstootmise parameetreid, mis paratamatult muudavad disainidetaile. Seda tööprotsessi on parem läbi viia mudeli peal, sest muudatused on väiksed ja rohkearvulised. Kuid digitaalne protsess on iseenesest peaaegu samasugune, nagu ka selle eelised: võit nii ajas kui ka rahas.

Mäletan oma varasemast ajast disainerina, et pühendasime eskiisidele kuid, enne kui tekkis võimalus oma disain realiseerida täissuuruses maketina. Täna on see täiesti teisiti. Nüüd on eskiisidele aega vaid paar nädalat, enne kui valitakse disainiteemad, mida kujustatakse edasi arvutipõhiselt (CAD). See vaheetapp omakorda võtab vaid paar nädalat ning seejärel saab erinevaid disaine juba VR 3D-s hinnata või neist täissuuruses savimudeli luua. Selles peitubki digitaalse tööprotsessi jõud.

Kas virtuaaldisainil on eelised või puudused, kui me räägime inimkesksest disainist? 

Digitaalne disainiprotsess tegelikult edendab inimkeskset disaini, sest digitaalses maailmas saab väga varajases tööfaasis luua kujutlema, milline kasutuskogemus saab olema. Näiteks saab auto virtuaalselt oma loomulikku keskkonda paigutada, proovida eksterjööri ja interjööri pindadel erinevaid materjale ning kuvada digitaalse kasutajaliidese ekraanidele. Seda on lihtne teha ja see käib üsna kiiresti. Valmis saades kogeb disainer tulemust täpselt samamoodi nagu lõppkasutaja – klient.

Kui ma töötasin noore disainerina Volkswagenis, siis kiletasime elusuuruses savimudeleid ehtsate materjalidega. Kunstnik, kes muidu restaureeris Itaalias kirikuid, maalis vajalikesse kohtadesse isegi puidu. Sellisena oli tegu mahuka ettevõtmisega. Täna disainerid enam ei esitlegi oma disaine enne, kui neid on täiendatud materjalide, detailide, keskkonna ja õige valgustusega, mis loovad realistlikud peegeldused jne. See on uskumatu, mille võib väga lühikese ajaga saavutada. Eriti oli sellisest tööprotsessist abi Audi skysphere¹ arendades, sest antud juhul on ühte autosse proovitud paigutada kaks erinevat kasutuskogemust. Sedapuhku oli digitaalsest tööprotsessist meile palju abi.

Kas ideeauto kallal töötamine annab võimaluse ka seeriatootmiseks uusi protsesse proovida?

Loomulikult. Ideeauto kujustamise käigus õpitu võtame kasutusele ka seeriaautosid luues. Kuna meil on ideeautode disainimiseks väga vähe aega, siis peame selle töö käigus ülimalt loomingulised olema. Peame leidma uusi tööviise, mis oleksid kiiremad ja tõhusamad just selles ajaaknas, mis meile antakse.

Audi skysphere’i disainimisele kulus kolm kuud ja valmis ehitamisele kaks. Ma poleks uskunud, et näen oma eluajal sellist töökiirust. Kuid nüüd on see tänu digitaliseeritusele võimalik. See aitab meil kiiremini disainida ning ühtlasi aitab inseneridel meie visiooni kiiremini ellu viia. Tavaliselt õpime selle protsessi käigus väga palju; ette tuleb üksjagu üllatusi ning rohkelt põnevust. Ilmselt on tunne umbes nagu moedisaineril, kes valmistub moenädalaks ette. Tema looming koosneb ainulaadsetest riideesemetest, mida tegelikkuses keegi ei kanna. Kuid publikule on vaja näidata stiili, trende, tehnikat ja brändi tulevikuvisiooni. Meil Audis ei käi see kuidagi teisiti. Audi skysphere concept’i näol lõime midagi maagilist, ilusat ja elegantset: liikuva skulptuuri, mis pakub kaht erinevat kasutuskogemust. Digitaalne tööprotsess oli millegi sedavõrd erakordse saavutamiseks võtmetähtsusega.