Kaasahaarav helinauding

„Siin pole miski juhuslik.” Audi kuulamistoa kirjeldamine paneb Klaus Brummet’i naerma. Akustiline tuba, hoolikalt loodud vastavalt ideaalsetele akustilistele parameetritele, aitab Brummet’il ja tema kolleegidel „oma kõrvu kalibreerida”, selgitab Audi heliarenduse ja infosüsteemide disaini juht.

Nad kalibreerivad oma kõrvu, häälestavad oma kuulmise muusikateose perfektsele kõlale optimaalsetes tingimustes ehk kuulamise referentstoas. Seejärel teevad nad sama auto sõitjateruumis, kontrollimaks, kas temal ja tema kolleegidel õnnestus see täiuslikkus Audi helisüsteemi üle kanda.

Aga kuidas Brummet täiuslikku heli defineeriks? „Sundimatu kogemusena selle parimas mõttes. Ei mingeid kõrgeid toone, mis oleks liiga teravad, ega bassi, mis oleks liiga kõmisev. Kuid mõistagi on vaja täpsust, ajastus peab olema õige, et oleks võimalik kuulda täpseid helisid. Selgelt, klaarilt ja teatava kõlaga. Paljude muusikariistade ja häältega heliteos ei tohi kõlada nagu mõttetute mürade segu, vaid kõrvad peavad eristama ja mõistma heliteose kõiki koostisosi. Kas ma eristan erinevaid hääli, kas ma kuulen üksikuid inimesi laulmas?”

Akustikainsener Alexander Kluge, kelle tööks on helisüsteemide ja kõlarite arendamine, selgitab omalt poolt: „Tuleb hoida tasakaalu. Muusika kuulamine autos peab eelkõige olema lõbus kogemus, see ei tohi muutuda liiga keeruliseks. Tänu meie kõrgekvaliteetsetele helisüsteemidele võib muusika olla ka analüütiline kogemus, milles eristuvad kõik detailid.“
Akustikainsenerid möönavad, et treenitud, analüüsiv kõrv kuuleks kohe ära, kui viivitus ei sobinud, kui bass ei kõlanud puhtalt või kui heli polnud selge. Tavakuulajad, kes vaid muusikat naudivad, ei pruugigi kõiki neid nüansse häirivana tajuda, kuid nad saavad siiski aru, kas kuuldu on sujuv ja sügav või et kas miski kõlab natuke valesti.

Saavutada autos sees heli, mis oleks nii täiuslik kui vähegi võimalik, on Audi helispetsialistidele suur väljakutse: „Sest auto sõitjateruum on kõike muud kui akustiliselt optimaalne,” selgitab Kluge. „Liiga paju siledaid pindu, liiga palju peegeldusi.”
Kuid on ka mõned eelised, toob Klaus Brummet välja: „Me teame väga täpselt, kus kuulajad istuvad, me saame kõlarid parima kuulamiselamuse saavutamiseks väga täpselt paika panna ning me saame heli väga täpselt seadistada. Sellepärast julgemegi väita: oma Audis on kuulmisnauding suurem kui kodus elutoas. Me saame sõidukisisese akustika harmoneerida ning tagame, et muusikateose kogu detailirohkus muutub kuuldavaks ja nauditavaks.”

Heliarendajad püüavad seda saavutada lisavarustusena pakutava Audi Bang & Olufsen helisüsteemiga, millel on 18 kõlarit – mis jaotuvad sõitjate ette, taha, kõrvale ja kohale. Praeguseks on tiim loomas uut tehnoloogiat, mis muudab helinaudingu tulevikus veelgi kaasahaaravamaks: näiteks vihmasadu muusikateoses peaks olema tajutav ülalt alla, pakkudes võimalikult loomulikku helikogemust terves autos.

Sõidukikontseptsiooni paika pannes lähtuvad Brummet ja tema kolleegid ideaalsetest akustilistest oludest: kus kõlarid asuvad, kuidas need paiknevad tuuleklaasi suhtes, millise nurga all need paiknevad, kas tuuleklaasinäidik röövib tviiterile mõeldud ruumi, kas bassikõlari asukohaks on piisavalt ruumi, et see võiks luua emotsionaalse helikogemuse.

See loob vundamendi, millel autosisene helikogemus põhineb, kuid selle heli kvaliteet sõltub juba interjööri peenhäälestusest, mis lihvitakse täiuseni Audi helilaboris. Lõppeks peab 18 kõlarist tulvav heli kõlama sama hästi nii kõrvalistmel, tagaistmel kui ka juhiistmel. Selle saavutamiseks pannakse täpselt paika, milline konkreetne kõlar edastab oma signaali teatud viivitusega ja teatud tasemel, et üldine kõrvu kostuv helipilt sisaldaks autentselt kõiki kõrgusi

Peenhäälestusel osaleb lisaks teinegi partner: helispetsialist Bang & Olufseni kõrval ka Erlangenis asuv Fraunhofer’i instituut Integrated Circuits IIS. Mõlemad koostööpartnerid töötavad iga mudeliga nädalaid, et heli interjööris paika häälestada.

Pärast valjuhääldite lineariseerimist kõlarite kontrollsüsteemi kaudu seadistavad Bang & Olufseni spetsialistid iga üksikut kõlarit meelelahutuslikus tuunimisprotsessis sel moel, et ilma ringheli algoritmita saavutatakse autos 2D heli, mis vastab täpselt kuulamise referentstoas saadud kogemusele.

Fraunhoferi instituudi heliinsenerid teostavad seejärel ruumiliste efektide seadistuse iga sõiduki igal helisüsteemil. Patenteeritud algoritmi kasutamisega filtreerivad nad muusikapaladest välja ruumilise info, edastavad selle kõrge sagedusega ja ringheli kõlaritesse ning suurendavad seeläbi muusikapala ruumilist muljet. Seda protsessi nimetatakse 3D heli kokkusegamiseks.

Kõigi nende ponnistuste eesmärk on luua võimalikult kaasahaarav helinauding – helimaastik, mis kõnetab kuulajaid kõigist suundadest – luues tunde, nagu oleks auto sõitjateruum palju kõrgem ja laiem kui see tegelikult on. Helikogemus muudab sõna otseses mõttes ruumitaju virtuaalselt suuremaks.

Klaus Brummet kaob korraks helikambrisse ja naaseb kumera peatoega. Selle perforeeritud pinna all näikse paiknevat kaks integreeritud kõlarit. „Tegu on algse disainiga,“ sõnab ta. Ja satub uut projekti kirjeldades vaimustusse: „Kui heli tuleb otse kukla tagant, siis tekib kerguse tunne, nagu polekski kukla taga peatuge, nagu paikneksid kaaluta olekus.”

Nendesse kõlaritesse saaks edastada ka telefonikõnesid või navigeerimisjuhiseid, mida saaks valikuliselt edastada kas juhile või kõrvalistujale ehk teatud info oleks kuuldav vaid ühest peatoekõlarist. See oleks esimene samm individuaalse helitsooni loomisel igale istujale ja igale sõitjale. Ja millal võime individuaalset helitsooni praktikas kohata? Brummet ei saa seda veel avalikustada, kuid lisab vaid niipalju: „Uue tehnoloogia platvorm nagu PPE (Premium Platform Electric) toob sageli turule uusi innovatsioone.”