Pole hirmu ega piire

Anna Gasser avastas oma kire lumelauasõidu vastu tõeliselt alles 18-aastaselt. Kümme aastat hiljem pole ta mitte ainult olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel puhta pühkinud, vaid on kaks korda valitud ka kodumaal Austrias aasta sportlaseks ja on esimene naine, kes on kunagi teinud uskumatuid trikke. Räägime temaga julgusest, vaimsest sitkusest ja tema vankumatust soovist paremaks minna.

Anna, sa oled kuulus hüpete poolest, mis on nii juukseid kergitavad, et väärivad trikideks nimetamist. Kuidas uusi trikke välja töötate?
Lumelauaga sõitmine on meelemäng. Enne mis tahes triki tegemist jooksen sellest mõttes sada korda läbi. Tegelikult on trikke, mille peale olen mõelnud juba neli aastat, kuigi pole neid veel lumes teinud.

Teisisõnu, need mängivad teie vaimusilmas välja?
Jah. Kuigi tegelikult on see rohkem nii, nagu ma seda tunnen. Näiteks enne, kui ma oma esimest topeltkorki proovisin, olin triki esimest osa juba mitu korda füüsiliselt harjutanud ja tundsin selle vastu elementaarset tunnet. Seejärel visualiseerisin jada ja proovisin tunnetada, mis tunne oleks teist korda tagurpidi minna. Olin seda trikki nii palju kordi vaadanud, uurides seda iga nurga alt... Selleks ajaks, kui ma selle päriselt ära olin maandunud, tundus see juba täiesti loomulik – see polnud sugugi nii, et see oli minu esimene kord.

Jätad mulje, et julgus 20 meetri kõrgusel maapinnast ülepeakaela keerata on sinu jaoks loomulik. Kuidas sa sellega hakkama saad?
Ma olin isegi lapsena päris metsik ja õhus on alati väga mugav olnud, kümneaastaselt hüppasin kümnemeetriselt hüppelaualt alla ja muud sellised. Lumelauaga sõitmine oli sama. Ei läinud kaua, kui mul hakkas väikestest hüpetest igav. Tahtsin rohkem – suuremaid hüppeid, suuremat edu. Viia end tegema midagi uut ja uskumatut on suurepärane tunne. Ma lihtsalt ei saa sellest kahest või kolmest sekundilisest õhus oleku ajast küllalt, mille suurest hüppest saad.

Mida täpselt kogete hüpet tehes?
Tundub, nagu seisaks maailm hetkeks paigal. Kui olen õhku tõusnud, ei kuule ega näe ma enam midagi. Olen täiesti hetkes. See on peaaegu kirjeldamatu tunne – nagu oleks tunnelis, millest tulen välja alles maandudes. See teeb sellest midagi väga erilist, nii et see on ka veidi sõltuvust tekitav.

Kui oluline on sinu jaoks intuitsioon?
Järgin palju oma intuitsiooni – alati, kui hüppan ja enamikul võistlustel. Tegelikult tegin olümpiamängudel isegi kiire otsuse instinkti põhjal. Hetked enne viimast hüpet otsisin midagi muud, kui olin plaaninud. Enamasti on kõhutundega tegutsemine õige valik. Vigastused tekivad tavaliselt siis, kui püüan selle tundega võidelda.

Kommentaator ühel teie üritusel ütles kord teie kohta: "Ta ei näe, mis seal tegelikult on, ta näeb, mis võiks olla." Kas see on teie jaoks mõistlik?
Vau, see oli tõesti ilus jutt. Rangelt võttes ei ole ma suurepärane võistleja, sest tahan alati anda endast parima. Taktikaliselt pole see aga alati nii tark samm. Aga ma ei ole rahul, kui hoian end tagasi. See teeb minust võistlustel riskantse panuse: sageli jõuan kas esikolmikusse või sabaotsa, sest tahtsin jälle midagi ebatavalist teha.

Milline teie võitudest on teile kõige olulisem?
See oli võistlus kohe minu karjääri alguses, kui võitsin oma esimese auhinnaraha. Peate meeles pidama, et toona alustasin spordiga ilma treenerita ja ilma ühenduse või föderatsiooni toetuseta. Olin täiesti üksi ja äärmise rahalise surve all. Kõik ütlesid mulle, et olen spordiga tegelemiseks liiga vana, peaksin unustama lumelauasõidu ja minema selle asemel kolledžisse. Selle ürituse võitmine ja auhinnaraha ei oleks saanud tulla tähtsamal ajal. Sõnum oli minu jaoks vali ja selge – ma saan sellega hakkama, ma ei loobu. Kui järele mõelda, siis ma ei võitnud üldse – tulin kolmandaks. Aga see oli poodiumikoht võistlusel maailma parimatega.

Võisteldakse slopestyle’is, mis on omamoodi takistusrada, ja big air’is ehk freestyle’i suusahüpetes, kui nii võib öelda. Kumb on suurem adrenaliinilaks? Ja kas eelistate üht teisele?
See sõltub. Olen slopestyle’is närvilisem, sest pikk ja keeruline rada tuleb veatult läbida. Teisest küljest proovid suurte hüpete raskeid trikke sagedamini, mistõttu on mul ka siin süda kurgus. Mitte sellepärast, et see on võistlus, vaid sellepärast, et ma tahan näidata midagi, mida ma poleks kunagi varem teinud. Kuid suur õhk võimaldab mul keskenduda ainult ühele asjale ja ma eelistan seda. Slopestyle’i võit teeb mind aga eriti õnnelikuks, sest ma pole selles olnud nii edukas kui suure hüppe võistlusel.

Olete juba nii palju saavutanud. Kuidas hoiate end päevast päeva motiveerituna?
Minu jaoks on kõige olulisem pidev täiustamine. Ma ei taha paigal seista, ma tahan edasi liikuda. Kui ma võtan kasutusele midagi uut, on see minu raamatutes hea päev.

Nii et sa pole veel saavutanud oma sportlase tipphetki?
Ei, ja ma arvan, et te ei peaks laskma endal nii mõelda. Kui ma tunneksin, et olen jõudnud nii kaugele kui võimalik, siis ma tõenäoliselt loobuksin – vähemalt professionaalsel tasemel võistlemisest. Mis ei tähenda, et ma kulutan palju aega sellele, millal see juhtub. See lihtsalt piiraks mind.

Kuid olete ilmselt mõelnud, mida soovite teha, kui lumelauasõit pole enam teie peamine karjäär?
Ma lihtsalt loodan, et kui aeg käes, leian midagi, mille vastu olen sama kirglik. Mingil hetkel tahaksin ma olla ema… vähemalt see on üldine idee. Mis puutub minu tööellu, siis kujutan end ette tegemas midagi loomingulist, näiteks filme või fotograafiat. Aga pigem kaamera taga kui selle ees seistes.

Olete esimene naine, kes on teinud mitu hullumeelset hüpet. Kas need maailma esimesed sündmused pakuvad teile teistsugust põnevust kui võistluse võit?
Ausalt öeldes ei olnud mu senise karjääri suurim hetk mitte olümpiamedali võitmine, vaid kolmikkork triki maandumine. Lihtsalt sellepärast, et seda polnud kunagi varem tehtud. Pärast seda tulid USA-s inimesed minu juurde ja küsisid: „Kas sa pole esimene naine, kes saavutas kolmiku?” – hoolimata sellest, et olin umbes samal ajal võitnud olümpiakulla. Nii olulise verstapostini jõudmine ja spordis uue hoo andmine on minu jaoks tähtsam kui mis tahes tiitel.

Millal sa oma piirid saavutad?
Kui puutun kokku asjadega, mille üle mul ei ole kontrolli, näiteks vigastused – see paneb sõna otseses mõttes piduri peale. Minu jaoks isiklikult on see ilmselt selle töö kõige raskem osa. Ma ei ole eriti hea, kui pean istuma kõrval ja ootama, kuidas teised teevad seda, mida ma armastan. Mul on selles osas veel palju õppida.
Alates lapsepõlvest, mil tahtsin kõrgeimate puude otsa ronida, olen alati olnud keegi, kellele meeldib piire lükata. Ja see polnud teistmoodi ka lumelauasõiduga. Panin end oma piire tagasi lükkama – mõnikord läksin liiga kiiresti liiga kaugele. Ja siis juhtub midagi ja kõik peatub. Tihti on piirid nagunii sinu peas. Ja need takistavad seda, mida soovite saavutada. Nii et te ei tohiks neile liiga palju mõelda.

Kas pingutate teiste inimestega võrreldes rohkem?
Arvan, et kõik olümpiatasemel võistlevad sportlased peavad end uskumatult kõrgel tasemel. Muidu poleks nad nii kaugele jõudnud. Kuid suure tõenäosusega ei motiveeri kõiki samad asjad. Minu jaoks pole näiteks esikohad nii olulised. Minu peamine prioriteet on ennast pidevalt ületada.